Foolhappe puudumine raseduse ajal põhjustab lapsele üliraskeid väärarenguid.

Ratastoolis inimene pole isegi Eestis enam mingi ilmaime, kellele tänaval järele vaadatakse.
Uudishimulikke pilke jagub siiski veel neile, kes kõndimiseks tugesid ehk ortoose tarvitavad. Kes on
näinud filmi “Forrest Gump”, tabab ära, mis need ortoosid on. Mäletate kohta filmist, kus noor
Forrest lidub pahade koolivendade eest? “Jookse, Forrest, jookse!” karjub Jenny. Ja Forrest jookseb,
jalgade ümber metallist ja rihmadest toed, mis on saapaga kokku ühendatud.

Miskipärast tundub, et selliseid puudega inimesi tuleb järjest juurde. Tõsi, suuresti on tegu sellega,
et Nõukogude ajal hoiti vigast inimest sõna otseses mõttes lukus uste ja ettetõmmatud kardinatega
kodus – kus selle häbi ots, kui puudega laps peres. Oma osa on muidugi ka kõikvõimalikel
õnnetustel, mille tagajärjel inimesed ratastooli satuvad.

Ravi algas 20 aastat tagasi

Ligi 300 last ja noorukit, kes on ratastoolis või kasutavad kõndimiseks tülikaid abivahendeid, võiksid
aga tõenäoliselt täiesti terved olla, kui oleksime osanud ja tahtnud nende tuleviku peale mõelda juba
aastaid enne nende sündi. Just nii palju on praegu Eestis lapsi, kes on sündinud pea- või seljaaju
väärarenguga. Ja kuigi päris täpselt ei teata, millest on tingitud selline üliraske väärareng, kus lastel
on enamasti selge mõistus tõsiste kehaliste halvatusnähtude juures, on uurimused viidanud vitamiini
B9 ehk foolhappe puudusele inimloote arengu perioodil. Muide, sama aine puudust pee-takse ka
üheks põhjuseks, miks sünnivad näiteks suulaelõhega või väikese sünnikaaluga lapsed, miks on
nurisünnid.

Statistika järgi sünnib Euroopas keskmiselt 1,25 beebit tuhandest pea- või seljaaju väär-arenguga
(kõige sagedamini ajusong või vesipea), USA-s 1, Eestis 1,3. Võrdluseks: hea-oluühiskonnas Rootsis
on see arv kõigest 0,4–0,6. Eesti kohta 1,3 seljaajusonga- või vesipealast tuhandest tundub
esmapilgul küll väga väike suhtarv, aga tegelikkuses tähendab see seda, et igal aastal ei ole üks
klassitäis lapsi tavaelu jaoks terved.

Tõsi on seegi, et raskete väär-arengutega sündinutele lisandub veel haiguste ja traumade tõttu
invaliidistunuid. Kui juurde arvata raseduste iseeneslikud katkemised ehk nurisünnid, siis miks on
haigete laste sündimine Eestis suurem kui Rootsis või Ameerikas? On põhjuseks meie rasedusaegse
diagnoosimise suhteliselt kõrge tase ja viimastel aastatel korralik register, mis toob esile kõik haiged,
või on teistes riikides lihtsalt tervemad inimesed?

Kaasasündinud selja- või peaajurikkega laste tänapäevane ravi algas Eestis tegelikult alles 20 aastat
tagasi. Enamik neist, kes enne seda aega nimetatud puudega sündisid, surid väikelapseeas.
Meditsiini võimalused on oluliselt paranenud ja tänapäevase raviga on võimalik varem ravimatuteks
peetuid aidata sel määral, et nad võiksid tulevikus ise oma eluga hakkama saada. Praegu on Eestis
üle 40 noore täiskasvanu, kes on esimesed “uue ajastu” piirilt alustanuist.
Foolhape Eestis tundmatu?

Ümmarguse tähtpäeva märkimiseks korraldasid Tallinna lastehaigla ning Eesti seljaajusonga- ja
vesipeahaigete selts märtsi lõpus teabepäeva ja konverentsi, kus märksõnaks oli foolhape, õigemini
selle vajaka jäämine tulevaste emade menüüs.
Kuigi meditsiini võimalused on aastate jooksul aina täiustunud looduse rikete parandamiseks, on
tõenäoliselt igaühe soov, et rikkeid üldse ei oleks. Kõigis maailma riikides on otsitud pingsalt
võimalusi, et beebid sünniksid tervetena.

Inglaste uuringud 1970-ndate alguses näitasid vitamiini B9 ehk foolhappe olulist rolli inimloote
arengus. EL soovitab juba alates 1992. aastast oma liikmesriikidel lisada foolhapet raseduseks
valmistuvate naiste menüüsse, beebit ootavatest emadest rääkimata. Arenenud meditsiiniga riikide
kogemus näitab, et piisava koguse foolhappe tarvitamine juba enne rasedust vähendab
närvisüsteemi väärastusega laste sünni riski isegi kuni 70%. USA-s, Kanadas, T‰iilis, Iisraelis ja
Iirimaal võetakse foolhappevaegust ülimalt tõsiselt. Nendes riikides toimib riiklik programm, mille
raames rikastatakse teatud teraviljatooteid foolhappega.

Toimib teavitus- ja noorte tüdrukute, tulevaste emade, beebit ootajate, kogu perekonna
õpetussüsteem terve järglase saamise nimel. Eestis õieti ei räägitagi veel foolhappe vajalikkusest.
Sellest, et iga koolilaps teaks foolhappest, võib ainult unistada. Sinnamaani, et vähemasti kõik
naistearstid oma patsientidele, eriti tulevastele emadele asjast kõneleks ja soovitusi jagaks, on
samuti tubli tükk maad.

Tallinna konverentsil oli kohal ka seljaajusonga- ja vesipeahaigete rahvusvahelise föderatsiooni
president Pierre Mertens Belgiast. Mees, kelle juhitavat ülemaailmset ühendust (International
Federation for Spina Bifida and Hydrocephalus – IF SpBH) toetab ÜRO. Ühenduse missioon on
haigete ravi võimaluste parandamiseks tehtavate uuringute ja kogemuste levitamise kõrval kogu
maailmas viimastel aastatel esiplaanile tõusnud ennetustöö tervena sündimiseks – foolhappe
profülaktika.

Eestisse tuleb luua töörühm

Aastast 2005 on seljaajusong ja vesipea välja arvatud maailmas raseduse katkestamist soovitatud
lootehaiguste grupist. Kuigi ravitav, on tegemist siiski väga komplitseeritud raske väärarenguga,
mille teket saab profülaktika abil vähendada. Ja kuna viimased uuringud on tõestanud foolhappe
võimekust ka Alzhaimeri tõve kujunemise tõkestamisel ning emakakaelavähi sageduse
vähendamisel, on üldiselt foolhappe tuntus ja kasutamine vägagi levinud.
Mertensi soovitus on järg-mine – luua tuleb töörühm, et asjad ka Eestis liikuma saada. Pierre
Mertensi sõnul on selja-ajusongaga laste ravi ja rehabilitatsioon Eestis tasemel. Puudu on
profülaktika, et selliseid lapsi ei sünniks. “Eesti seljaajusonga ja vesipeahaigete seltsi president
doktor Ann Paal teeb küll imetlusväärset tööd, aga ükski inimene ei suuda seda teha üksi,” on
Mertensi seisukoht.

Pierre Mertensi lugu
elu valusam pool

Minu tütar sündis 1979. aastal närvisüsteemipuudega – selja-
ajusonga ja vesipeaga. Kui Liesje sündis, öeldi meile, et ta ei ela nädalatki. Siis, et kõige rohkem
kuu. Kui tüdruk kolmekuuseks sai, kuulsime hoopis teiselt arstilt, et teda oleks tulnud opereerida
kohe pärast sündi ning et selle puudega ei pea tingimata surema. Veelgi enam – selle puudega on
võimalik elada täisväärtuslikku elu ja kaua. Et teadmised spina bifida’st olid ligi 30 aastat tagasi ka
Belgias üsna olematud, asusingi teisi lapsevanemaid ja huvilisi arste organiseerima – et teistel läheks
edaspidi paremini kui minu perel alguses. Ja kuigi Liesjet ei ole enam (tüdrukutirts suri 11-aastaselt
operatsiooni tüsistuse tagajärjel, kuid tema puudega ei ole sellel õnnetusel otseselt midagi pistmist),
jätkan ma oma tööd siiani.

Foolhape on vajalik
Foolhapet 100 grammis mikrogrammides:

• punane paprika 98
• toores peet 91
• Hiina kapsas 79
• külmutatud herned ja mais 69
• pärm 1250
• kuivatatud oad 391
  
• nisukliid 260
• nisuidud 330
• veisemaks 330
• maks (keskmiselt) 220
• munakollane 130
  

Foolhappe päevavajadus mikrogrammides:

• 1–8-aastased lapsed 100
• 8–17-aastased 200
• täiskasvanud 400
  

Allikas: IF SpBH