Foolhappe puudumine raseduse ajal põhjustab lapsele üliraskeid väärarenguid
Ratastoolis inimene pole isegi Eestis enam mingi ilmaime, kellele tänaval järele vaadatakse. Uudishimulikke pilke jagub siiski veel neile, kes kõndimiseks tugesid ehk ortoose tarvitavad. Kes on näinud filmi “Forrest Gump”, tabab ära, mis need ortoosid on. Mäletate kohta filmist, kus noor Forrest lidub pahade koolivendade eest? “Jookse, Forrest, jookse!” karjub Jenny. Ja Forrest jookseb, jalgade ümber metallist ja rihmadest toed, mis on saapaga kokku ühendatud.
Miskipärast tundub, et selliseid puudega inimesi tuleb järjest juurde. Tõsi, suuresti on tegu sellega, et Nõukogude ajal hoiti vigast inimest sõna otseses mõttes lukus uste ja ettetõmmatud kardinatega kodus – kus selle häbi ots, kui puudega laps peres. Oma osa on muidugi ka kõikvõimalikel õnnetustel, mille tagajärjel inimesed ratastooli satuvad.
Ravi algas 20 aastat tagasi
Ligi 300 last ja noorukit, kes on ratastoolis või kasutavad kõndimiseks tülikaid abivahendeid, võiksid aga tõenäoliselt täiesti terved olla, kui oleksime osanud ja tahtnud nende tuleviku peale mõelda juba aastaid enne nende sündi. Just nii palju on praegu Eestis lapsi, kes on sündinud pea- või seljaaju väärarenguga. Ja kuigi päris täpselt ei teata, millest on tingitud selline üliraske väärareng, kus lastel on enamasti selge mõistus tõsiste kehaliste halvatusnähtude juures, on uurimused viidanud vitamiini B9 ehk foolhappe puudusele inimloote arengu perioodil. Muide, sama aine puudust pee-takse ka üheks põhjuseks, miks sünnivad näiteks suulaelõhega või väikese sünnikaaluga lapsed, miks on nurisünnid.
Statistika järgi sünnib Euroopas keskmiselt 1,25 beebit tuhandest pea- või seljaaju väär-arenguga (kõige sagedamini ajusong või vesipea), USA-s 1, Eestis 1,3. Võrdluseks: hea-oluühiskonnas Rootsis on see arv kõigest 0,4–0,6. Eesti kohta 1,3 seljaajusonga- või vesipealast tuhandest tundub esmapilgul küll väga väike suhtarv, aga tegelikkuses tähendab see seda, et igal aastal ei ole üks klassitäis lapsi tavaelu jaoks terved.
Tõsi on seegi, et raskete väär-arengutega sündinutele lisandub veel haiguste ja traumade tõttu invaliidistunuid. Kui juurde arvata raseduste iseeneslikud katkemised ehk nurisünnid, siis miks on haigete laste sündimine Eestis suurem kui Rootsis või Ameerikas? On põhjuseks meie rasedusaegse diagnoosimise suhteliselt kõrge tase ja viimastel aastatel korralik register, mis toob esile kõik haiged, või on teistes riikides lihtsalt tervemad inimesed?
Kaasasündinud selja- või peaajurikkega laste tänapäevane ravi algas Eestis tegelikult alles 20 aastat tagasi. Enamik neist, kes enne seda aega nimetatud puudega sündisid, surid väikelapseeas.
Meditsiini võimalused on oluliselt paranenud ja tänapäevase raviga on võimalik varem ravimatuteks peetuid aidata sel määral, et nad võiksid tulevikus ise oma eluga hakkama saada. Praegu on Eestis üle 40 noore täiskasvanu, kes on esimesed “uue ajastu” piirilt alustanuist.
Foolhape Eestis tundmatu?
Ümmarguse tähtpäeva märkimiseks korraldasid Tallinna lastehaigla ning Eesti seljaajusonga- ja vesipeahaigete selts märtsi lõpus teabepäeva ja konverentsi, kus märksõnaks oli foolhape, õigemini selle vajaka jäämine tulevaste emade menüüs.
Kuigi meditsiini võimalused on aastate jooksul aina täiustunud looduse rikete parandamiseks, on tõenäoliselt igaühe soov, et rikkeid üldse ei oleks. Kõigis maailma riikides on otsitud pingsalt võimalusi, et beebid sünniksid tervetena.
Inglaste uuringud 1970-ndate alguses näitasid vitamiini B9 ehk foolhappe olulist rolli inimloote arengus. EL soovitab juba alates 1992. aastast oma liikmesriikidel lisada foolhapet raseduseks valmistuvate naiste menüüsse, beebit ootavatest emadest rääkimata. Arenenud meditsiiniga riikide kogemus näitab, et piisava koguse foolhappe tarvitamine juba enne rasedust vähendab närvisüsteemi väärastusega laste sünni riski isegi kuni 70%. USA-s, Kanadas, T‰iilis, Iisraelis ja Iirimaal võetakse foolhappevaegust ülimalt tõsiselt. Nendes riikides toimib riiklik programm, mille raames rikastatakse teatud teraviljatooteid foolhappega.
Toimib teavitus- ja noorte tüdrukute, tulevaste emade, beebit ootajate, kogu perekonna õpetussüsteem terve järglase saamise nimel. Eestis õieti ei räägitagi veel foolhappe vajalikkusest.
Sellest, et iga koolilaps teaks foolhappest, võib ainult unistada. Sinnamaani, et vähemasti kõik naistearstid oma patsientidele, eriti tulevastele emadele asjast kõneleks ja soovitusi jagaks, on samuti tubli tükk maad.
Tallinna konverentsil oli kohal ka seljaajusonga- ja vesipeahaigete rahvusvahelise föderatsiooni president Pierre Mertens Belgiast. Mees, kelle juhitavat ülemaailmset ühendust (International Federation for Spina Bifida and Hydrocephalus – IF SpBH) toetab ÜRO. Ühenduse missioon on haigete ravi võimaluste parandamiseks tehtavate uuringute ja kogemuste levitamise kõrval kogu maailmas viimastel aastatel esiplaanile tõusnud ennetustöö tervena sündimiseks – foolhappe profülaktika.
Eestisse tuleb luua töörühm
Aastast 2005 on seljaajusong ja vesipea välja arvatud maailmas raseduse katkestamist soovitatud lootehaiguste grupist. Kuigi ravitav, on tegemist siiski väga komplitseeritud raske väärarenguga, mille teket saab profülaktika abil vähendada. Ja kuna viimased uuringud on tõestanud foolhappe võimekust ka Alzhaimeri tõve kujunemise tõkestamisel ning emakakaelavähi sageduse vähendamisel, on üldiselt foolhappe tuntus ja kasutamine vägagi levinud.
Mertensi soovitus on järg-mine – luua tuleb töörühm, et asjad ka Eestis liikuma saada. Pierre Mertensi sõnul on selja-ajusongaga laste ravi ja rehabilitatsioon Eestis tasemel. Puudu on profülaktika, et selliseid lapsi ei sünniks. “Eesti seljaajusonga ja vesipeahaigete seltsi president doktor Ann Paal teeb küll imetlusväärset tööd, aga ükski inimene ei suuda seda teha üksi,” on Mertensi seisukoht.
Pierre Mertensi lugu elu valusam pool
Minu tütar sündis 1979. aastal närvisüsteemipuudega – seljaajusonga ja vesipeaga. Kui Liesje sündis, öeldi meile, et ta ei ela nädalatki. Siis, et kõige rohkem kuu. Kui tüdruk kolmekuuseks sai, kuulsime hoopis teiselt arstilt, et teda oleks tulnud opereerida kohe pärast sündi ning et selle puudega ei pea tingimata surema. Veelgi enam – selle puudega on võimalik elada täisväärtuslikku elu ja kaua. Et teadmised spina bifida’st olid ligi 30 aastat tagasi ka Belgias üsna olematud, asusingi teisi lapsevanemaid ja huvilisi arste organiseerima – et teistel läheks edaspidi paremini kui minu perel alguses. Ja kuigi Liesjet ei ole enam (tüdrukutirts suri 11-aastaselt operatsiooni tüsistuse tagajärjel, kuid tema puudega ei ole sellel õnnetusel otseselt midagi pistmist), jätkan ma oma tööd siiani.
Foolhape on vajalik
- Foolhapet 100 grammis mikrogrammides:
- punane paprika 98
- toores peet 91
- Hiina kapsas 79
- külmutatud herned ja mais 69
- pärm 1250
- kuivatatud oad 391
- nisukliid 260
- nisuidud 330
- veisemaks 330
- maks (keskmiselt) 220
- munakollane 130
Foolhappe päevavajadus mikrogrammides:
- 1–8-aastased lapsed 100
- 8–17-aastased 200
- täiskasvanud 400
Allikas: IF SpBH